Minu tutvustus

This is my story,

Hi, my name is Toomas Reisalu and I live in Estonia, which is a small, highly developed country in North-Eastern Europe. My country population is only one and half million.

I am in a wheelchair. I have about 30 different diseases, most of them are neurological.

My life is very ironical. In 2017 March I painted my first oilpainting and from march 2017 I am going to eye surgerys. As you understand, I paint and I fight at the same time not to become blind.

I know that my development in painting has been surprising for some people, its been a wild work with myself: I have been painting from morning to night, and also in the night, while other people are sleeping, but I havent come to sleep.

In May two of my works were selected to the finals in international painting competitions: one competition in London and other in USA.

I dream that at least 1 billion people will see my oilpaintings in two years. I want to change the world. I want to make people look at the beauty. I want people to develope their own eyes besides mouth, ears and their muscles. 

Many people does not tolerate disabled people in Estonia. They thinking, if you are a young, healthy and successful - then you are very loved in my homeland.

No matter what I am doing and how I am doing it - I have a lot of haters.

Truelly - I live in the hell, because my health is so bad. Briefly, I'm lame, hands carrying me down, because they are attracted to seizures and is similarly weak as my legs, my stomach and intestines do not work anymore without the aid of tablets. I live every day in pain. All over my body is in pain. I have a constant fluid loss, I'm 185 cm tall, but my weight is less than 60 kg, which is dangerously low, but the doctors do not think that my place is still in the hospital. Here is link to my legs photo:

https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10153719153256250&set=a.10153679888691250.1073741842.705736249&type=3&theater

I have received 7 times a week of chemotherapy. My big problem is life-threatening low blood pressure. This is only a little part of my medical history ... The worst is that doctors do not know why my health is gone for this.

In 2007, I defended my friend, but one man stubbed me with the knife about 20 times. I stayed alive! There must be a meaning!

Here is link to this story: https://www.youtube.com/watch?v=HYUYk3aeFwE

In short, my life is the real nightmare.

But I still have a lot of dreams.

My greatest dream is that you share my paintings 1 billion times. I want to become famous, I do not hide it.

In 2013 I decided that in five years will publish a novels and I will writing a film script, which will make the film in Hollywood. I know that my goals are great, but it inspires me and I forget, thanks to their my illnesses. It also gives my life meaning.

In 2018. on november I published my first novel „Girl with the red hair”. In 2017 March I started to paint with oilpaints and now I am painting very well portraits.

I recommend the same to you, I call on you to read and share. Cheer up! All this is what you want to do, take your hands today, and do it. If you want to paint, then paint, if you want to sing, you sing, if you want to go jogging, jog, then go immediately, since it may happen that you can not make it tomorrow, more for the same reasons as mine is gone. Diseases come unexpectedly. I recommend – do not drink alcohol - , its only destroys the person and his or her body. Smile and give a joy to your loved ones, because the happiest people around you, the happier you are on your own.

WHAT I EXPECT FROM PEOPLE?

First of all, I want to publish my novel in English. I hope that someone will contact with me and will organize translating my first novel from estonian to english and will publish it in USA or in England.

You all can help me.

Share my story and maybe someone will find me and will help me with my novell.

Secondly I want to find someone who can help me to organize my painting exhibition in England, America or somewhere else, or I am looking someone who can help me to sell my oilpaintings.

If you want to help me then do it. If you cant help me, then maybe you know someone, who can do it.

Donations can be made as follows:

Account in Swedbankis: EE502200221070402721

Account Holder: MTÜ Teehead

Please include: for help.

If you are unable to help me financially, then please share my story, this is also a help.

I thank you all!

Toomas Reisalu

If someone wants to communicate with me, you can always call me to the my mobile number +372 58 316 876, send me a e-mail to the address: reisalu@hotmail.com

My facebook account: Toomas Reisalu

My facebook page: Toomas Reisalu Art

My instagram-com account: Toomas Reisalu Art

Eesti keeles:

Kui Sa sattusid minu blogisse, siis olen mõne oma tegemisega Sinu tähelepanu köitnud.

Lühidalt öeldes olen ratastoolis invaliid, kellel on lisaks sellele diagnoositud umbes 30 erinevat haigust. Madal vererõhk, pidev erinevate vitamiinide puudus, esimese tüübi diabeet, erinevad neuroloogilised haigused, liiga madal kehakaal – need on ainult osakene minu terviseprobleemidest.

Minu päevades on palju valu ja kannatusi, enamuse oma päevadest vedelen voodis, sest mul on nii halb olla, et ma ei suuda lihtsalt midagi teha. Aga kui mul on hea olla, siis tegutsen!

Olen ajakirjanik, kirjanik, portreekunstnik, blogija, eneseabi koolitaja ja motivatsioonikõneleja.

Eks tutvu minu blogi ja tegemistega. Edu Sulle!

Minu tegemiste kokkuvõte:
1. https://www.facebook.com/toomas.reisalu
2. https://www.instagram.com/toomasreisalu/

Kui sa soovid mind või kedagi teist aidata, siis saad seda teha järgmiselt:

Konto Swedbankis: EE502200221070402721

Konto omanik: MTÜ Teehead

Selgitusse kirjutada: annetus

Päikest, armastust ja edu soovides,

Toomas Reisalu

reisalu@hotmail.com

58 316 876

KOLMAS OSA - Imedesse tasub uskuda

Kui soovid antud lugu lugemise asemel kuulata, siis on selleks olemas link siin:

https://soundcloud.com/toomas-reisalu/kolmas-episood-imedesse-tasub-uskuda

Vasakpoolset teost maalides olin õnnelik, et Eestis leidus laps, kelle raviks suutis rahvas ennast koondada ja koguda ligikaudu 300 000 eurot. Ma loodan, et see oli eestimaalaste tervenemisprotsess.

Inimesed seostavad minu nimega annetuste palumist. Tahetakse teada, et kui palju on mulle annetusi tehtud ja kes on mind toetanud inimesed.

Annetused on nagu suur ime, sest see on tegevus, mis koondab suure hulga inimeste armastuse ja headuse.

Selleks, et asi oleks selge, alustan numbritest. Viimase pooleteise aasta jooksul on minu abipalveid vaadatud umbes 150 000 korda, seega teab minu õnnetust elust ja olukorrast vähemalt kümme protsenti eestimaalastest. Kuid selle aja jooksul on mind reaalselt aidanud 30 inimest. Siinjuures tänangi südamest neid heategijaid, sest nende abi on minu jaoks olnud alati viimane õlekõrs ja ime!

Mind on lubanud aidata vähemalt 100 inimest: need on isikud, kes võtsid minuga ühendust, uurisid, mida on mul vaja, kuid lõpetasid minuga suhtlemise, kui oli vaja reaalseid tegusid tegema hakata. Nende viimane reaktsioon oli minu suunas alati irooniline ja mõnitav.

Nii, nüüd jõuamegi kriitika juurde. Kogu selle aja jooksul on mind laimanud või minu kohta facebookis valeinformatsiooni levitanud umbes 1000 inimest. Salvestasin nende isikute kommentaarid ja postitused arvutisse selleks, et nad kohtusse kaevata ja neilt moraalse kahju hüvitamist nõuda. Kui oleksin seda teinud, siis oleksin Eesti kohtusüsteemi umbe ajanud, kuid oleksin teeninud iga laimaja pealt 1000 kuni 5000 eurot kahjutasu – seega oleksingi saanud annetuste palumisega miljonäriks.

Lisaks laimajatele oli viiskümmend inimest, kes soovitasid mul endale lõpu peale teha või lihtsalt ära kaduda. Niisama kritiseerijatest ei hakka ma rääkimagi! Neid oli sadades.

Olen endalt küsinud: kui halb peab olema inimene, kelle abi palumise peale reageeritakse nii suure kriitika ja negatiivsusega? Kas ta peab olema massimõrvar? Ilmselt jah! Siit uus küsimus: kas ma olen nii halb inimene? Mis mind nii halvaks teeb?

Samas meenus mulle Jeesus Kristus, kes tuli meie sekka selleks, et siin headust külvata ja imesid korda saata. Ja ta tegigi seda igal sammul. Kuid inimkond naelutas ta selle kõige hea eest käsi ja jalgu pidi risti külge – nii mõisteti ta surma.

Järelikult ei pea olema inimene halb selleks, et teiste kriitika ja halvustamine ära teenida. Uskuge, ega halvustajadki pole halvad inimesed.

Viimase pooleteise aasta jooksul olen aru saanud, et kui keegi ütleb mulle midagi halvasti, siis pole tema eesmärk mulle selgeks teha seda, kui halb inimene ma olen, vaid ta annab mõista, et ma lähen talle korda ja ta tahab mingil moel minu elus osaleda. Jah, te saite õigesti aru! Kui keegi ütleb teile halvasti, siis teeb ta seda selle pärast, et ta kas kadestab teid, peab teist lugu või lausa armastab teid. Olgem ausad, kui te ei läheks sellele isikule mitte kuidagi korda, siis ei kulutaks ta teie peale sekunditki oma väärtuslikust ajast. Järelikult kritiseerivad teid just need inimesed, kes tahavad olla teie lähedal, teie sõbrad, aga mingil kummalisel põhjusel nad seda veel ei ole. Kriitikaga antakse mõista, et nad on olemas ja tahetakse, et neid märgatakse ning tehtaks kõik selleks, et nende lugupidamine ja sõprus ära teenida.

Minagi olen hetkel internetisõber paljude ennast kritiseerinud inimestega!Kõlab ju uskumatult!

Selle teadmise pärast kustutasingi suvel arvuti kõvakettalt nende laimajate andmed, mida kogusin, andsin neile andeks ning soovisin neile mõttes ellu palju armastust ja edu.

Tunnistan ausalt, et seda oli raske teha, sest minu hinges kees kättemaksuiha ja pettumus ning muud masendavad mõtted, kuid tegin selle ära, sest nad on seda kõike väärt sama palju nagu mina isegi.

Lisaks abi palumisele olen proovinud ise raha teenida, kuid paraku on minu katsumused liiva jooksnud. Otsisin endale kliente, et neile sisuturundustekste kirjutada, mul paluti proovitöid ja ideesid esitada, neid isegi kasutati, kuid raha ei maksnud mulle selle eest mitte ükski firma. Minu oskusi, teadmisi ja tööd kasutati, kuid tasu mulle selle eest ei makstud. Need firmad olid tunnustatud suurettevõtted!

Hakkasin isegi maalima, kuid seegi pole mulle midagi sisse toonud: kõik, kes tahaksid minult portreed või maali tellida, loodavad selle siiski tasuta kätte saada.

Ühesõnaga saan viimased poolteist aastat kokku võtta lihtsa lausega: vahet pole, mis ma olen enda seisukorra parandamiseks teinud, siis see pole mitte kellelegi meeldinud. Kuid ma ei kaota lootust!

Minu olukord on keeruline. Olen praktiliselt halvatud ja ei saa ise paljude asjadega hakkama. Valmistoitu tellin kohvikust, see läheb maksma umbes 10 eurot päevas. Kuid see tuleb ka sealt ära tuua, äratoojale olen pidanud maksma 5 kuni 10 eurot päevas. Kui ma olen tahtnud linna minna, siis olen pidanud maksma isikule, kes minu ratastooli lükkab, 30 kuni 50 eurot korra eest. Tunnistan, et olen maksnud inimestele sellegi eest, et nad tuleksid mulle külla ja räägiksid minuga lihtsalt juttu, sest üksindus on see, mis on minu hinge kõige enam söövitanud. Internetisuhtlus on üks asi, aga päriselus inimestega kokku saada ja suhelda on hoopis midagi muud! On neid, kes on raha vastu võtnud, kuid pole tulnud!

Viimase pooleteise aasta jooksul olen maksnud enda abistajatele umbes 8000 eurot (võib-olla ka rohkem, sest ma pole selle üle arvestust pidanud!) selle eest, et nad midagi minu eest ära teevad. Tean, et see kõlab ulmeliselt, ja tean sedagi, et minu abitust on labaselt ära kasutatud, kuid pean tõdema, et kui mind poleks aidatud, siis oleksin ära surnud, sest ma ise ju ei saaks nende asjadega hakkama.

Kuigi minu seis on olnud nii kehva ja keeruline, et olen kogu aeg avalikult abi palunud, siis olen selle aja jooksul aidanud ühte üksikema umbes 800 euroga. Üks üksi elav pensionär on minu käest saanud regulaarselt iga kuu 50 kuni 100 eurot. Lisaks neile olen väiksemate summadega aidanud paarikümmet isikut üle Eesti.

Kindlasti vaatate neid numbreid, mis teile edastasin ja imestate: et kui mind aidatud pole, minu sissetulek on kõigest 370 eurot kuus ja minu igapäevakulud on nii suured, siis kuidas olen suutnud selliseid kulutusi teha ja samas ka suurte summadega veel teisi aidata? Aga see ongi suur ime ja saladus. Kui tahate selle ime ja saladuse sisu teada, siis peate minu kirjutistel silma peal hoidma, sest võib juhtuda, et edaspidi avaldan teile selle suure saladuse.

Seoses rikkusega tahan teile avaldada ka ühe keerulise mõttekäigu, mille olen avastanud. Nimelt pole rikkad inimesed need, kes kraabivad kramplikult varandust kokku ja ainult sellest mõtlevadki – see on vale arusaam.

Kui vaatate näiteks ettevõtjat Urmas Sõõrumaad, siis uskuge, ta keskendub (nagu ka teised ettevõtjad!) andmisele ja jagamisele ning see ongi see, mis talle edu toob. Kehtib reegel, mida rohkem sa endast välja annad, seda enam saad vastu.

Kui Urmas Sõõrumaa teenib aastas näiteks 1 miljon eurot kasumit, siis ärge unustage, et ta on eelnevalt laiali jaganud või ära andnud kümneid miljoneid eurosid. Esiteks riigile käibemaksuna kogu oma tulu pealt 20 % (100 miljonilise käibe juures 20 miljonit!), siis kulud (üür, kaupade sisseostu kulu koos teiste ettevõtjate kasumiga, ja palju muid kulutusi), töötajate palkade pealt makstavad maksud riigile (sotsiaalmaks 36 %, tulumaks 20 %, töötuskindlustusmaks, pensionimaks jne), töötajate palgad – see on lõputu rivi kulutusi, mis tuleb ettevõtjal teha selleks, et ise natukene teenida, kuid ka sellest piskust lisaks otsese heategevusena midagi laiali jagada.

Seega, pole jõukas inimene see, kes varandust kokku kraabib, vaid see, kes seda võimalikult palju laiali jagab. Kokkukraapijad, ahned või ihned inimesed ei saagi mitte kunagi rikkaks! See on lausa fakt!

Lõpetuseks ütlen, et kuigi minu majanduslik seis ja tervislik olukord on keerulised, siis on mulle viimase pooleteise aasta jooksul osaks saanud sadu imesid.

Tunnistan, et olen pidevalt olnud olukorras, kus tean, et mul pole söögiraha või on midagi muud kehvasti; olen selle pärast metsikult muretsenud ja surmahirmugi tundud, kuid viimasel – OTSUSTAVAL – hetkel on alati kõik lahenenud. Kõik minu probleemid ja mured on just viimasel hetkel lahenduse leidnud!

See tähendab, et mind on tabanud imed, armastus ja üleloomulikult suur headus. Olen sellest õppinud seda, et vahet pole, kui halvasti kõik on, see pole põhjus muretsemiseks ega surmahirmu tundmiseks, vaid asju tuleb rahulikult võtta, oma elu edasi elada ja teha seda, mis endale meeldib, ja siis probleemid ja mured lahenevadki nagu iseenesest.

Siinjuures tuletan meelde, et mured ja probleemid lahenevad ainult siis, kui ise ka selle heaks midagi tehakse – see tähendab, et ei tohi voodil pikutada ja unistada sellest, kuidas probleemid ja mured iseenesest lahenduse leiavad. Tuleb tegutseda!

Samuti pole mõtet halvas olukorras endalt küsida, et miks just minuga kõik halb juhtub või miks saatus või inimesed mind karistavad? Pole mõtet nukrutseda ja enda halba olukorda analüüsida. „Miks?” küsimuste küsimise asemel tuleb keskenduda enda heale enesetundele ja küsida hoopis „kuidas?” küsimusi. Tuleb naeratus suule manada ja küsida iseendalt: kuidas ma saaksin enda olukorda parandada või kuidas ma saaksin midagi paremini teha.

Kui nii elada, positiivsuse lainel, tegutsedes ja „kuidas” küsimusi esitades, siis hakkame ka lahendusi oma muredele ja probleemidele nägema. Ja uskuge, need lahendused tulevad nii ootamatutest kohtadest, et kui me neid näeme, siis tunduvad nad meile lausa imedena. Aga imed on olemas ja juhtuvad meiega iga päev. Me peame nad lihtsalt oma ellu laskma.

Täna soovitan teile Thomas L. Pauley ja Penelope Pauley raamatut „Mina olen muinasjutuliselt rikas”. See raamat õpetab teile selgelt ja lihtsalt seda, kuidas te saate oma elus just seda saavutada, mida te tõeliselt tahate? Lugege see raamat läbi, kasutage seal olevaid õpetusi ja te näete, kuidas teie ellu tulevad armastus ja imed.

Kuid lisaks kõigele muule julgustab ja õpetab see raamat inimesi unistama. Meile tundub, et me iga päev unistame, kuid tegelikkuses vaatame me suure hirmuga otsa oma hirmudele ja loodame, et need ei teostuks. Hirmudega silmitsi seismine ja unistamine on aga kaks väga erinevat asja.

Kui sa soovid mind või kedagi teist aidata, siis saad seda teha järgmiselt:

Konto Swedbankis: EE502200221070402721

Konto omanik: MTÜ Teehead

Selgitusse kirjutada: annetus

Päikest, armastust ja edu soovides,

Toomas Reisalu

reisalu@hotmail.com

58 316 876

TEINE OSA - Unista suurelt, tegutse kiirelt!

Kui soovid antud lugu lugemise asemel kuulata, siis on selleks olemas link siin:

https://soundcloud.com/toomas-reisalu/unista-suurelt-tegutse-kiirelt

Siin fotol olen ma oma elu esimese maaliga (maali nimi "Kübaraga naine"), mis ma tegin 2017. aasta märtsikuus ja ühe oma viimase maaliga ("Eestimaa ingel"). On ju arengut näha?

Kõik tahavad olla õnnelikud, rõõmsad, edukad, särada ja õitseda – need märksõnad käivad kõigi inimeste unistustest iga päev vähemalt korra läbi.Mis põhjusel on siis nii vähe õnnelikke ja rõõmsaid inimesi?Kas tuleneb see hirmust? On see leppimine sellega, mis tegelikult on?

Unistamine on hea ja kasulik, aga kui ainult voodil pikutada ja unistada, siis ei juhtu midagi. Võtke unistamist, kui maja ehitamist. Alguses unistate oma unelmate majast, siis teete ta fantaasiates valmis, hiljem annate oma unistusest teada arhidektile, kes teie unistuse paberile joonistab ja peale seda hakkavad tööle ehitajad, kes teie unistuse lõpuks teoks teevad.

Just nii see käibki! Et alguses unistad ja hiljem tegutsed selleks, et see ellu viia. Aga niisama ei juhtu mitte midagi!

Nagu öeldakse: „Magavale kassile ei jookse hiir suhu!” Ja see on tõsi.

Täpselt samamoodi on rõõmu, õnne ja kõigi muude positiivsete nähtustega siin maailmas. Selleks, et olla õnnelik, tuleb ennast õnnelikuna tunda. Sest olgem ausad, õnnelik, rõõmus, positiivne ja optimistlik saab alati olla – need ei nõua raha, nad on tasuta. Ainus asi, mida tuleb teha, on see, et me keskendume neile ja viime ennast just õnne, rõõmu, optimismi ja positiivsuse lainele.

Seda on lihtne rääkida, sest päriselu korrigeerib kõike.

Minugi päevad möödusid mitu aastat unistades, aga kui oli vaja tegusid tegema hakata, siis leidsin tuhat põhjust voodil edasi lesimiseks: küll oli mul halb olla või siis valutas kusagilt.

Tegelikult tuleb kõigest üle olla ja kohe tegutseda, kui pähe kerkib mõni geniaalne idee või unistus.

Teadlasedki on tõestanud, et kui inimene lesib voodil ja talle tuleb hea idee või mõte, siis peab ta otsekohe tõusma ja tegema midagi oma idee või mõtte ellu viimiseks. Kui inimene lähema kahe minuti jooksul voodilt ei tõuse ja oma mõtte, idee või unistuse teostamiseks midagi ära ei tee, siis jääbki see tegemata ja nii surebki järjekordselt mõni hea idee, unistus või mõte. Ja nii juhtub see iga päev miljoneid kordi.

Et täpsemalt aru saada minust, siis pean natukene rääkima oma igapäevaelust.

Kui aus olla, siis on mul ainult kaks seisundit: mul on kas hea olla või on mul halb olla (veresuhkur kõigub, vererõhk langeb – tihtipeale eluohtlikult madalale –, ma oksendan või juhtub midagi muud). Varem oli minu elu lihtne: kui mul oli halb olla, siis läksin voodisse kõhuli, oigasin ja ootasin, kuniks mul hakkab parem ning kui see aeg tuli, siis pikutasin voodis edasi ja toibusin oma halvast perioodist. Ma unistasin sellest, kuidas mul on kõik korras ja mul on kogu aeg hea olla. Aga sellele ma ei mõelnud, et kui mul on juba hea olla, siis ongi ju kõik korras!

Tegelikult oleks ma pidanud otsekohe tõusma ja tegutsema hakkama, kui tundsin, et minu olemine läheb paremaks, ja tundma ennast hästi, rõõmsana, õnnelikuna. Mina ei tõusnud, vaid haletsesin iseennast ja enda mõtetes nimetasin ma seda toibumiseks halvast perioodist.

Enam ma seda viga ei tee. Kui mul on halb olla, siis ei saa ma sinna midagi parata ja mul tulebki pikali olla ning oodata, kuniks minu tervis läheb paremaks. Kuid nii, kui see juhtub, hakkan ma tegutsema. Tegutsen ka sellepärast, et ma ei tea mitte kunagi, kuna mul võib uuesti halb hakata. Minu päevad on selles suhtes erinevad: mõnikord vaheldub hea ja halb periood kahe tunniste vahedega, mõnikord on mul pool päeva jutti hea või halb olla. Seega kasutan ma oma head aega nii kasulikult kui vähegi võimalik.

Viimaste kuude jooksul pole ma enam teinud seda viga, et pikutan voodis edasi ja mõtlen, et toibun, vaid ma tegutsen. Ma kas maalin, kirjutan, loen või surfan internetis.

Eriti palju olen viimaste kuude jooksul maalinud. See oli miskit, mida mulle on aastaid soovitatud, sest see pidavat viima mõtted positiivsele lainele. Ma olen kogu aeg mõelnud, et homme teen selle ära: muretsen endale maalimisasjad ja hakkangi maalima. Kuid see homme venis umbes aastaseks perioodiks.

Märtsikuus, mil tulin taas haiglast, võtsin ennast kätte, ostsin oma elu esimesed akrüülvärvid ja hakkasingi maalima. Ma viskasin oma hirmud, et ehk ei oska ma maalida või et minu maalid ei meeldi kellelegi või et ma teen oma idee teoks homme, kõik nurka ja tegin enda mõtte teoks.

Paar nädalat hiljem ostsin aga juba oma elu esimesed õlivärvid ja olen nendega valmis maalinud ka oma elu esimesed teosed. Kui aus olla, siis olen oma töödega rahul. Olgugi, et ma pole professionaalne kunstnik, ma pole maalimist õppinud ja ilmselt ei meeldi ka minu tööd paljudele inimestele, siis see polegi minu jaoks oluline. Minu jaoks on tähtis see, et võtsin ennast kätte, ületasin end ja hakkasin tegema seda, mida olen endale pikalt lubanud. Samuti meeldib mulle see tunne, mida maalimine pakub: ma unustan ennast maalides; kogu igapäevastress, mida varem tundsin, lihtsalt kaob; kõik minu tervisehädad, mis mul on, kaovad samuti minu meeltest, kui pintsliga lõuendile värve laotan.

Minu soovitus ongi lihtne: kui teil tekkib idee, siis hakake otsekohe selle elluviimise suunas tegutsema ja te tunnete, kuidas teie hing täitub positiivse energiaga. Te tunnete sedagi, et kuigi olete juba väsinud, siis iga liigutus, mis te oma mõtte elluviimiseks teete, täidab teid lisaenergiaga ja imestate lõpuks isegi selle üle, et kust kohast see energia tuleb. Samuti hakkate märkama, et te suudate iga päev palju rohkem asju korda saata, kui seda varem tegite.

Paraku on nii, et paljud kulutavad iga päev suure osa oma ajast sellele, et kurdavad, kuidas neil pole aega, energiat või tuju midagi teha. Kui nad selle kurtmise ja hädaldamise asemel tegutseksid, siis näeksid nad isegi, kuidas neil tekkib järsku palju vaba aega ning nende asjad laabuvad nagu iseenesest ja saavad valmis. Ning mis peamine, neil jääb palju aega ka oma hobidega tegelemiseks.

Teine asi, mida soovitan, on see, et olge rõõmsad, positiivsed ja optimistlikud, sest elu on liiga lühikene selleks, et nukrutseda ja olla see, kes te tegelikult olla ei taha. Kui te ikka julgete vähemalt korra päeva jooksul unistada õnnelikust, rõõmsast ja positiivsest elust, siis uskuge, see ongi see, mida te tegelikult tahate. Lihtsalt olge enesekindlamad ja olgegi sellised.

Ärge mõelge nii, et heakene küll, täna olen nukker ja masenduses, aga homme alustan päeva rõõmsa ja õnnelikuna. Olge seda otsekohe, sest see on tasuta. Te ei pea tegema selleks mitte midagi muud, kui lihtsalt olema õnnelik, rõõmus või optimistlik ja te näete isegi, kuidas õnn, rõõm ja optimism teie ellu üha juurde tulevad.

Egas midagi, minge nüüd peegli ette, naeratage ja vaadake, kui kauniks te muutute. Ja seda tasuta! Ja kõigest mõne sekundiga.

Kolmandaks soovitan teil kõigil tegeleda oma hobidega. Kui tunnete, et teil pole selleks aega, siis leidke see aeg. Minge jooksma, jalutama, tantsima, maalima, mõnda muusikariista õppima või hakake laulma. Vahet pole, mis te teete, aga kui te tunnete, et see teeb teie tuju paremaks ja rõõmsamaks, siis tehke seda.

Kõige tähtsam on alustamine ja oma hirmude ületamine. Minulgi kulus oma esimeste akrüül- ja õlivärvide ostmisele idee saamisest umbes poolteist aastat. Aga ma oleks pidanud seda otsekohe tegema, kui minusse see mõte süstiti ... Teile soovitan sama: kui teil tekkib idee, et te võiksite laulma hakata, siis alustage sellega otsekohe. Teil pole mõtet karta seda, et ehk ei oska te laulda. See pole oluline! Tähtis on see, et te teete just seda, mis teile meeldib – laulate. Tulemus, ehk geniaalne lauluhääl, see tuleb hiljem, alles peale seda, kui te olete vähemalt pool aastat igal õhtul laulnud. Öeldakse, et edu ja geniaalsus on suure töö tulemus. Lihtsamalt öeldes on edu valem lihtne: 1 protsent annet ja 99 protsenti rasket tööd iseenda ja oma andega. Edu ja geniaalsus on protsessid, mis kestavad kogu elu. See ei ole päris nii, et kui võtate täna pintsli kätte, siis homme olete juba sama geniaalsed nagu Leonardo Da Vinci või mõni muu ajalooliselt tähtis kunstnik.

Minagi ei osanud märtsikuus maalida, aga pooleaastase harjutamise tulemusel on minu teostes juba midagi, mis mulle endalegi meeldib. Ja kunstnik Aapo Pukk ütles mulle alles mõned nädalad tagasi, et maalin portreesid Eesti Kunstiakadeemia tudengitega võrreldes hindele viis. See on päris hea tulemus!

Egas midagi, nüüd varuge endale vaba aega ja alustage just sellega, mis teile tõeliselt meeldib – mõne oma hobi harrastaisega!

Minu tänane raamatusoovitus on John Coatesi teos „Kui koerast saab hunt”, mis räägib sellest, mis toimub börsil kaupleja kehas hetkel, kui ta teeb äreval turul ostu- ja müügitehinguid. Raamat kirjeldab pisidetailideni seda, kuidas emotsioonid vallandavad inimese kehas hormoonid, mis panevad meid mõnikord tegema asju, mida me isegi ei taha: tundma hirmu, ärevust, rõõmu, optimismi. Lihtsustatult tõestab teos seda, kuidas hormoonid muudavad inimest ja tema keha toimimist. Hormoone vallandavad organismis aga just emotsioonid! Seega on oluline vaadata, kuidas ja millele me mõtleme – igas hetkes.

Kui sa soovid mind või kedagi teist aidata, siis saad seda teha järgmiselt:

Konto Swedbankis: EE502200221070402721

Konto omanik: MTÜ Teehead

Selgitusse kirjutada: annetus

Päikest, armastust ja edu soovides,

Toomas Reisalu

reisalu@hotmail.com

58 316 876

ESIMENE OSA - Minu pääsemine negatiivsete mõtete lõksust

Kui soovid antud lugu kuulata, sest sa ei viitsi lugeda, siis link on selleks siin:

https://soundcloud.com/toomas-reisalu/minu-paasemine-negatiivsete-motete-loksust

Näete, siin fotol on minu unistuste linn - New York. Uskuge või mitte, aga ma täidan oma elu ühe suure unistuse ja jõuan sellesse linna.

Kas teie läheksite ühel ilusal päikesepaistelisel päeval vangla värava taha ja nõuaksite seda, et teid pandaks seitsmeks aastaks rootsi kardinate taha?

Jah, ma tean, teie vastus on kindel ei!

Aga teate, kui sümbolistlikult öelda, siis mina just seda 2009. aasta novembrikuus tegingi, kui mind kirjutati Tartu Ülikooli Kliinikumist välja. Viibisin toona haiglas pool aastat uuringutel, et teada saada, mis minu tervisega toimub.

Ma olin igas mõttes läbi, sest arstid ei suutnud välja uurida põhjust, miks minu tervis läks järsku nii kehvaks, et kaotasin selle pärast oma 110 kilosest kehakaalust poole.

Mind tabas nii suur masendus ja käega löömise meeleolu, et olin kindel: ma suren üsna pea ära. Sellest teadmisest „üsna pea” aga kasvas välja seitse aastat. Teadsin kogu aeg, et kohe suren, aga ei surnud ... Ma lukustasin ennast vabatahtlikult seitsmeks aastaks iseenda masendavate mõtete külge, sidusin ennast ahelatesse ... Ma olin vanglas! Võikaimas! Kõigist.

Kui inimene mõtleb negatiivseid mõtteid, siis hakkab tema keha tootma stressihormoone, mis lagundavad meie organismi, ei lase rakkudel uueneda, nõrgendavad immuunsüsteemi ning teevad meid kiiremini vanaks ja haigeks.

Mina närbusingi. Närtsisin sama kiiresti nagu suvepäikesest ja veest ilma jäetud lilleõis.

Kui minu tervis alguses oligi selline, et sellega oli võimalik elada, siis nüüdseks on sellest välja kasvanud umbes 30 erineva diagnoosiga haiguste kompleks.

Kui ma eelmine aasta ühel hommikul ärkasin ja seda kõike taipasin, et olin seitse aastat oma elust maha maganud, selle rentslisse visanud, siis olin südame põhjani pettunud ja üllatunud. See oli jahmatav avastus!

Mis ma oleks selle hädaldamise, masenduse, depressiivsuse ja enda maailma eest peitmise asemel kõik võinud teha? Kui palju päikesepaisteid, lillelõhna, linnu siristamist ja muid ilusaid ning helgeid elamusi ma maha magasin? Millest heast ma kõik ilma jäin? Seda kõike on nii ilmatumalt palju.

Nüüd on mul selle kõige üle nii piinlik, häbi. Kuid ma annan selle endale andeks, sest hea oli, et selle üldse avastasin, sest mis oleks võinud juhtuda, kui ... Sellele ei tahakski üldse mõelda.

Nüüdseks ma elan täiel rinnal. Olen rõõmus, õnnelik, vahetu. Ma unistan, ja mitte ainult, ma liigun ka vaikselt nende täitumise suunas. Teen iga päev mõne sammu, et see suur edu, millest unistan, mulle lähemale jõuaks.

Ma tean, et täidan lähema aasta jooksul ka oma ühe elu unistustest – reisin New Yorki. Samas oleks ma võinud seda juba ammu teha, vähemalt siis, kui minu tervis polnud veel nii kehva nagu praegu.

Ma usun, teie imestate, et kuidas kavatsen oma unistuse nii kehva tervisega teoks teha? Tunnistan ausalt, et ma isegi veel ei tea sellele küsimusele vastust, kuid see polegi oluline. Kõige tähtsam on see, et ma olen optimistlik, mul on unistus, eesmärk ja ma usun sellesse. Muu ei olegi oluline! Kõige muu eest hoolitseb elu, sest mina olen talle oma tellimuse esitanud ja tema asi on see täita. Mina ise pean ainult tegutsema!

Tänu mõttelaadi muutusele on ka minu tervis paranenud. Minu kehakaal, mis kõikus seitse aastat 50 ja 57 kilo vahel (rõhutan, ma olen 184, 5 cm pikk!), oli alles eelmise aasta augustikuus 54 kilogrammi, kuid nüüd pool aastat hiljem kaalun ma 65 kilogrammi. Ma olen poole aastaga teinud seda, mida arstid pole suutnud seitsme aastaga teha! Kas see pole ime? Just nii palju suudab ainuüksi inimese mõtlemine teda muuta.

Minu jalgade seis on kogu aeg järjest halvemaks läinud, paar aastat tagasi langesid minu jalgadelt isegi karvad ära. Kuid teate, nad on tagasi kasvanud! See algas umbes pool aastat tagasi ...

Fakt on see, et ma ei saa enam mitte kunagi täitsa terveks, kuid positiivne mõtlemine säästab minu tervist ja ma pikendan sellega oma eluiga.

Te võite mõelda, et räägin teile ilusat muinasjuttu või et minul juubeldab õla peal ingel, kes mind kaitseb.

Meil kõigil hüplevad õla peal saatan ja ingel, nad mõlemad soovivad meie tähelepanu. Sõltub ainult meist, kumma poole me oma pilgu pöörame ja kellele neist kahest end avame ning oma terekäe ulatame. Aga see, kes saab meie avatud hinge ja käe, võtab kõik ja hakkab meie elu kujundama. Kui oleme saatanaga, siis meie elu pöörataksegi igas mõttes pahupidi, kui valime ingli, siis supleme õnne, rõõmu, külluse ja edu paistel.

Järelikult, on ainult meie otsustada, mis meie elust saab. Meie teeme valiku! Kõik ülejäänu juhtub ise.

Mina kavatsen teile rääkida oma viimase seitsme aasta valikutest ja nende mõjust enda elule ning loodan, et teie säästate oma aega, ei eksperimenteeri ja teete kohe õigeid otsuseid. Te saate tänu sellele elada õnnelikku, rõõmsat ja külluslikku elu!

See, millest kavatsen teile siin iganädalaselt rääkima hakata, on minu pikk ja läbielamisi täis tee suure masenduse karmist haardest rõõmu, optimismi ja edu hellitlevasse rüppe. Lasen teid sellega oma maailma ja igapäevaellu, et teie saaksite minu tehtud vigadest õppida ning neid vältida.

Te saate teada ka seda, et maailmas eksisteerivad imed ja muinasjutud, mida meile lapsepõlves räägiti, pole niisama fantaasia, vaid reaalne elu, mis on meie kõigiga päriselt võimalikud.

Egas midagi. Mäng alaku!

Sisenege minu maailma!

Minu lugu ootab teid.

Minu muutumise tee sai alguse sellest, et ma hakkasin ennast vaimselt arendama. Esimene vaimse arengu materjal, mille ma läbi lugesin ja töötasin, oli kirjastaja ja kirjanik Inga Raitari poolt mulle saadetud Lilleorus asuva kriya jooga keskuse asutaja Ingvar Villido õppematerjal emotsioonidest ja sellest, kuidas neist vabaneda. Villido koolitusmaterjalidega saab tutvuda internetis aadressil www.lilleoru.ee.

Järgmisena kingiti mulle Anthony Robbinsi raamat „Ärata endas hiiglaslik vägi”. Lugesin ta läbi ja sain sellestki palju abi ning innustust. Kuid mul õnnestus ka eelmise aasta septembrikuus Anthony Robbinsiga isiklikult tund aega telefoni teel vestelda. Kuidas see mul õnnestus? Vaatasin aadressil www.youtube.com tema koolitusvideosid ja lisasin seal ühe video alla oma kontaktandmed. Ja mulle langes loosiõnn. Minuga võeti ühendust ja lepiti kokku aeg, mil saaksime Robbinsiga rahulikult telefoni teel suhelda.

Kui sa soovid mind või kedagi teist aidata, siis saad seda teha järgmiselt:

Konto Swedbankis: EE502200221070402721

Konto omanik: MTÜ Teehead

Selgitusse kirjutada: annetus

Päikest, armastust ja edu soovides,

Toomas Reisalu

reisalu@hotmail.com

58 316 876