KOLMAS OSA - Imedesse tasub uskuda

Kui soovid antud lugu lugemise asemel kuulata, siis on selleks olemas link siin:

https://soundcloud.com/toomas-reisalu/kolmas-episood-imedesse-tasub-uskuda

Vasakpoolset teost maalides olin õnnelik, et Eestis leidus laps, kelle raviks suutis rahvas ennast koondada ja koguda ligikaudu 300 000 eurot. Ma loodan, et see oli eestimaalaste tervenemisprotsess.

Inimesed seostavad minu nimega annetuste palumist. Tahetakse teada, et kui palju on mulle annetusi tehtud ja kes on mind toetanud inimesed.

Annetused on nagu suur ime, sest see on tegevus, mis koondab suure hulga inimeste armastuse ja headuse.

Selleks, et asi oleks selge, alustan numbritest. Viimase pooleteise aasta jooksul on minu abipalveid vaadatud umbes 150 000 korda, seega teab minu õnnetust elust ja olukorrast vähemalt kümme protsenti eestimaalastest. Kuid selle aja jooksul on mind reaalselt aidanud 30 inimest. Siinjuures tänangi südamest neid heategijaid, sest nende abi on minu jaoks olnud alati viimane õlekõrs ja ime!

Mind on lubanud aidata vähemalt 100 inimest: need on isikud, kes võtsid minuga ühendust, uurisid, mida on mul vaja, kuid lõpetasid minuga suhtlemise, kui oli vaja reaalseid tegusid tegema hakata. Nende viimane reaktsioon oli minu suunas alati irooniline ja mõnitav.

Nii, nüüd jõuamegi kriitika juurde. Kogu selle aja jooksul on mind laimanud või minu kohta facebookis valeinformatsiooni levitanud umbes 1000 inimest. Salvestasin nende isikute kommentaarid ja postitused arvutisse selleks, et nad kohtusse kaevata ja neilt moraalse kahju hüvitamist nõuda. Kui oleksin seda teinud, siis oleksin Eesti kohtusüsteemi umbe ajanud, kuid oleksin teeninud iga laimaja pealt 1000 kuni 5000 eurot kahjutasu – seega oleksingi saanud annetuste palumisega miljonäriks.

Lisaks laimajatele oli viiskümmend inimest, kes soovitasid mul endale lõpu peale teha või lihtsalt ära kaduda. Niisama kritiseerijatest ei hakka ma rääkimagi! Neid oli sadades.

Olen endalt küsinud: kui halb peab olema inimene, kelle abi palumise peale reageeritakse nii suure kriitika ja negatiivsusega? Kas ta peab olema massimõrvar? Ilmselt jah! Siit uus küsimus: kas ma olen nii halb inimene? Mis mind nii halvaks teeb?

Samas meenus mulle Jeesus Kristus, kes tuli meie sekka selleks, et siin headust külvata ja imesid korda saata. Ja ta tegigi seda igal sammul. Kuid inimkond naelutas ta selle kõige hea eest käsi ja jalgu pidi risti külge – nii mõisteti ta surma.

Järelikult ei pea olema inimene halb selleks, et teiste kriitika ja halvustamine ära teenida. Uskuge, ega halvustajadki pole halvad inimesed.

Viimase pooleteise aasta jooksul olen aru saanud, et kui keegi ütleb mulle midagi halvasti, siis pole tema eesmärk mulle selgeks teha seda, kui halb inimene ma olen, vaid ta annab mõista, et ma lähen talle korda ja ta tahab mingil moel minu elus osaleda. Jah, te saite õigesti aru! Kui keegi ütleb teile halvasti, siis teeb ta seda selle pärast, et ta kas kadestab teid, peab teist lugu või lausa armastab teid. Olgem ausad, kui te ei läheks sellele isikule mitte kuidagi korda, siis ei kulutaks ta teie peale sekunditki oma väärtuslikust ajast. Järelikult kritiseerivad teid just need inimesed, kes tahavad olla teie lähedal, teie sõbrad, aga mingil kummalisel põhjusel nad seda veel ei ole. Kriitikaga antakse mõista, et nad on olemas ja tahetakse, et neid märgatakse ning tehtaks kõik selleks, et nende lugupidamine ja sõprus ära teenida.

Minagi olen hetkel internetisõber paljude ennast kritiseerinud inimestega!Kõlab ju uskumatult!

Selle teadmise pärast kustutasingi suvel arvuti kõvakettalt nende laimajate andmed, mida kogusin, andsin neile andeks ning soovisin neile mõttes ellu palju armastust ja edu.

Tunnistan ausalt, et seda oli raske teha, sest minu hinges kees kättemaksuiha ja pettumus ning muud masendavad mõtted, kuid tegin selle ära, sest nad on seda kõike väärt sama palju nagu mina isegi.

Lisaks abi palumisele olen proovinud ise raha teenida, kuid paraku on minu katsumused liiva jooksnud. Otsisin endale kliente, et neile sisuturundustekste kirjutada, mul paluti proovitöid ja ideesid esitada, neid isegi kasutati, kuid raha ei maksnud mulle selle eest mitte ükski firma. Minu oskusi, teadmisi ja tööd kasutati, kuid tasu mulle selle eest ei makstud. Need firmad olid tunnustatud suurettevõtted!

Hakkasin isegi maalima, kuid seegi pole mulle midagi sisse toonud: kõik, kes tahaksid minult portreed või maali tellida, loodavad selle siiski tasuta kätte saada.

Ühesõnaga saan viimased poolteist aastat kokku võtta lihtsa lausega: vahet pole, mis ma olen enda seisukorra parandamiseks teinud, siis see pole mitte kellelegi meeldinud. Kuid ma ei kaota lootust!

Minu olukord on keeruline. Olen praktiliselt halvatud ja ei saa ise paljude asjadega hakkama. Valmistoitu tellin kohvikust, see läheb maksma umbes 10 eurot päevas. Kuid see tuleb ka sealt ära tuua, äratoojale olen pidanud maksma 5 kuni 10 eurot päevas. Kui ma olen tahtnud linna minna, siis olen pidanud maksma isikule, kes minu ratastooli lükkab, 30 kuni 50 eurot korra eest. Tunnistan, et olen maksnud inimestele sellegi eest, et nad tuleksid mulle külla ja räägiksid minuga lihtsalt juttu, sest üksindus on see, mis on minu hinge kõige enam söövitanud. Internetisuhtlus on üks asi, aga päriselus inimestega kokku saada ja suhelda on hoopis midagi muud! On neid, kes on raha vastu võtnud, kuid pole tulnud!

Viimase pooleteise aasta jooksul olen maksnud enda abistajatele umbes 8000 eurot (võib-olla ka rohkem, sest ma pole selle üle arvestust pidanud!) selle eest, et nad midagi minu eest ära teevad. Tean, et see kõlab ulmeliselt, ja tean sedagi, et minu abitust on labaselt ära kasutatud, kuid pean tõdema, et kui mind poleks aidatud, siis oleksin ära surnud, sest ma ise ju ei saaks nende asjadega hakkama.

Kuigi minu seis on olnud nii kehva ja keeruline, et olen kogu aeg avalikult abi palunud, siis olen selle aja jooksul aidanud ühte üksikema umbes 800 euroga. Üks üksi elav pensionär on minu käest saanud regulaarselt iga kuu 50 kuni 100 eurot. Lisaks neile olen väiksemate summadega aidanud paarikümmet isikut üle Eesti.

Kindlasti vaatate neid numbreid, mis teile edastasin ja imestate: et kui mind aidatud pole, minu sissetulek on kõigest 370 eurot kuus ja minu igapäevakulud on nii suured, siis kuidas olen suutnud selliseid kulutusi teha ja samas ka suurte summadega veel teisi aidata? Aga see ongi suur ime ja saladus. Kui tahate selle ime ja saladuse sisu teada, siis peate minu kirjutistel silma peal hoidma, sest võib juhtuda, et edaspidi avaldan teile selle suure saladuse.

Seoses rikkusega tahan teile avaldada ka ühe keerulise mõttekäigu, mille olen avastanud. Nimelt pole rikkad inimesed need, kes kraabivad kramplikult varandust kokku ja ainult sellest mõtlevadki – see on vale arusaam.

Kui vaatate näiteks ettevõtjat Urmas Sõõrumaad, siis uskuge, ta keskendub (nagu ka teised ettevõtjad!) andmisele ja jagamisele ning see ongi see, mis talle edu toob. Kehtib reegel, mida rohkem sa endast välja annad, seda enam saad vastu.

Kui Urmas Sõõrumaa teenib aastas näiteks 1 miljon eurot kasumit, siis ärge unustage, et ta on eelnevalt laiali jaganud või ära andnud kümneid miljoneid eurosid. Esiteks riigile käibemaksuna kogu oma tulu pealt 20 % (100 miljonilise käibe juures 20 miljonit!), siis kulud (üür, kaupade sisseostu kulu koos teiste ettevõtjate kasumiga, ja palju muid kulutusi), töötajate palkade pealt makstavad maksud riigile (sotsiaalmaks 36 %, tulumaks 20 %, töötuskindlustusmaks, pensionimaks jne), töötajate palgad – see on lõputu rivi kulutusi, mis tuleb ettevõtjal teha selleks, et ise natukene teenida, kuid ka sellest piskust lisaks otsese heategevusena midagi laiali jagada.

Seega, pole jõukas inimene see, kes varandust kokku kraabib, vaid see, kes seda võimalikult palju laiali jagab. Kokkukraapijad, ahned või ihned inimesed ei saagi mitte kunagi rikkaks! See on lausa fakt!

Lõpetuseks ütlen, et kuigi minu majanduslik seis ja tervislik olukord on keerulised, siis on mulle viimase pooleteise aasta jooksul osaks saanud sadu imesid.

Tunnistan, et olen pidevalt olnud olukorras, kus tean, et mul pole söögiraha või on midagi muud kehvasti; olen selle pärast metsikult muretsenud ja surmahirmugi tundud, kuid viimasel – OTSUSTAVAL – hetkel on alati kõik lahenenud. Kõik minu probleemid ja mured on just viimasel hetkel lahenduse leidnud!

See tähendab, et mind on tabanud imed, armastus ja üleloomulikult suur headus. Olen sellest õppinud seda, et vahet pole, kui halvasti kõik on, see pole põhjus muretsemiseks ega surmahirmu tundmiseks, vaid asju tuleb rahulikult võtta, oma elu edasi elada ja teha seda, mis endale meeldib, ja siis probleemid ja mured lahenevadki nagu iseenesest.

Siinjuures tuletan meelde, et mured ja probleemid lahenevad ainult siis, kui ise ka selle heaks midagi tehakse – see tähendab, et ei tohi voodil pikutada ja unistada sellest, kuidas probleemid ja mured iseenesest lahenduse leiavad. Tuleb tegutseda!

Samuti pole mõtet halvas olukorras endalt küsida, et miks just minuga kõik halb juhtub või miks saatus või inimesed mind karistavad? Pole mõtet nukrutseda ja enda halba olukorda analüüsida. „Miks?” küsimuste küsimise asemel tuleb keskenduda enda heale enesetundele ja küsida hoopis „kuidas?” küsimusi. Tuleb naeratus suule manada ja küsida iseendalt: kuidas ma saaksin enda olukorda parandada või kuidas ma saaksin midagi paremini teha.

Kui nii elada, positiivsuse lainel, tegutsedes ja „kuidas” küsimusi esitades, siis hakkame ka lahendusi oma muredele ja probleemidele nägema. Ja uskuge, need lahendused tulevad nii ootamatutest kohtadest, et kui me neid näeme, siis tunduvad nad meile lausa imedena. Aga imed on olemas ja juhtuvad meiega iga päev. Me peame nad lihtsalt oma ellu laskma.

Täna soovitan teile Thomas L. Pauley ja Penelope Pauley raamatut „Mina olen muinasjutuliselt rikas”. See raamat õpetab teile selgelt ja lihtsalt seda, kuidas te saate oma elus just seda saavutada, mida te tõeliselt tahate? Lugege see raamat läbi, kasutage seal olevaid õpetusi ja te näete, kuidas teie ellu tulevad armastus ja imed.

Kuid lisaks kõigele muule julgustab ja õpetab see raamat inimesi unistama. Meile tundub, et me iga päev unistame, kuid tegelikkuses vaatame me suure hirmuga otsa oma hirmudele ja loodame, et need ei teostuks. Hirmudega silmitsi seismine ja unistamine on aga kaks väga erinevat asja.

Kui sa soovid mind või kedagi teist aidata, siis saad seda teha järgmiselt:

Konto Swedbankis: EE502200221070402721

Konto omanik: MTÜ Teehead

Selgitusse kirjutada: annetus

Päikest, armastust ja edu soovides,

Toomas Reisalu

reisalu@hotmail.com

58 316 876