Nii,
kuidas teie 2018. aasta möödus? Mina ei täitnud mitte ühtegi enda
suurematest eesmärkidest, mis endale aasta alguses seadsin ...
Võimalik, et ma küll tahtsin palju, aga ise ka ei uskunud, et need
täituvad ja nii nad läksidki lihtsalt niisama alla vett nagu
öeldakse.
Kogu
pika jõuluperioodi olen pead vaevanud küsimusega, millised on minu
2019. aasta unistused ja et mida sellelt aastalt soovin. Mitmel
korral olen paberilehe ette võtnud, pliiatsi kätte haaranud ja
proovinud neid unistusi ja eesmärke kirja panna.
Ja
teate mis?
See
paberileht on ikka veel tühi! Mul nagu polegi enam unistusi või ei
oska ma unistada või ei julge ma unistada. No igal juhul on
paberileht tühi ja ma ei teagi, mida oma eluga peale hakata.
Ja
ometi, kui minu elu vaadata, siis minul just peakski kõige enam siin
maailmas unistusi ja eesmärke olema, sest mul pole mitte midagi,
kõik on sõna otseses mõttes perses ja seega nagu oleks, mida tahta
ja mille poole püüelda.
Mul
pole tervist, mul pole suhet juba ma ei teagi, mis ajast, mul pole
vara, mul pole raha, et oma terviseuuringuid ja tervisega seotud
kulutusigi katta, mul pole enam mainet, sest see on midagi, mida on
viimase aasta jooksul ebaõiglaste valedega põrmustanud nii teatud
ajakirjanikud kui ka minu jaoks suvalised inimesed ....
Teate,
mis kõige hullem minu elus on?
Ma
käisin viimati üleni dušši all ennast pesemas 2015. aasta
augustikuus Pärnu haiglas olles! Kui seal olin, siis oli just
pesemisajal mul tervis hea ja hooldustöötajatel piisavalt aega, et
minuga tegeleda. Kõik muud korrad, kui olen vahepeal haiglas olnud,
pole olnud kas hooldustöötajatel aega minuga tegeleda või on minu
tervis mind pesemise aegadel alt vedanud. Kuna haiglates on
hooldustöötajaid vähe, aga tööd on neil topelt palju, siis
juhtub tihti, et kui nad ei saa patsiendiga teatud kindlal kellaajal
tegeleda, siis nad ei tegelegi. Neil on reeglid sellised, iga asja
jaoks on teatud kellaajad ja kuupäevad! Kui sa ei suuda nende
reeglitega ühte sammu pidada, siis oled rongist igas mõttes maas.
Ühesõnaga
pole mul mitte midagi!
No!?
Kas mu elu pole masendav?
Ja
ometi on minu paberileht tühi! Kas see vihjab sellele, et ma ei
julge unistada, sest tean, et miski nii ehk naa täide ei lähe, või
on asi selles, et olen harjunud kõige selle halvaga, mis mul on ja
mille keskel elan ning ei tahagi midagi enamat. Inimene ju harjub
kõigega – isegi kõige hullema eluga harjub inimene ära!
Positiivne
on see, et ma pole nukrutsenud, vaid iga päev tegutsenud. Igal
hommikul võtsin peale ärkamist pintsli kätte ja hakkasin maalima –
ja nii hilise õhtutunnini ning iga päev. Nii ka nädalavahetustel!
Kui
vaatama hakata, siis oli möödunud aasta iseenesest tegus. Kokku
toimus mul 6 suuremat isikunäitust, mõned minu maalid osalesid
kolmel suuremal näitusel koos teiste kunstnike teostega.
Samuti
osalesin 5 maaliga USA-s toimunud maalikonkursil, kus osales üle
maailma kokku ligikaudu 1300 kunstnikku umbes 6000 maaliga. USA
konkurss oli selles suhtes tähiseks, et see oli kulukas projekt,
kuid ma suutsin oma sihikindlusega selleks vajaliku eelarve kokku
saada.
Tähiseks
võib sedagi pidada, et ühelt minu isikunäituselt varastati üks
maal. See näitab, et inimesed võivad mind mõnitada tuhande erineva
sõna ja väljendiga, aga mingisugusel kummalisel põhjusel on minu
maalides midagi, mis sunnib neid isegi varastama.
Mnjaa!
Aga
minu peas kummitab siiski juba järgmine – 2019. aasta! Mida ma
sellelt aastalt ootan või tahan? Milliste unistuste täitumist
soovin? Kas mul on üldse uueks aastaks mõni unistus või eesmärk,
või kulgen taas lihtsalt niisama sihitult tegutsedes läbi aasta?
Mõni
päev on veel uue aastani ja otsustasin, et selle aja kulutan just
sellele, et välja mõelda need tõelised unistused, mida soovida ja
mille täitumist oodata. Ja kui ma sellega hakkama ei saa, siis
vähemalt tahan nende paari päeva jooksul endas taas unistamise ellu
äratada
Nüüd
küsin teie käest! Kuidas teie unistuste ja eesmärkidega on ...?
Kuidas selle aasta eesmärgid ja unistused täitusid ja kas olete
juba järgmise aasta peale mõelnud? Kui pole, siis on teilgi aeg aeg
maha võtta ja iseendasse süüvida!
Selge
on see, et ilma unistuste ja eesmärkideta elu on tühi! Seda näen
enda möödunud aasta pealt, mil ma küll omast arust tegin palju,
aga ilma igasuguse selge eesmärgita.
Samas,
kui nii võtma hakata, siis on unistamine iseenesest väga meeldiv ja
tore tegevus. Järelikult pole mitte midagi kaotada, kui sellele oma
aega kulutada. Ja teate, mis kõige tähtsam on ...? Unistused
kipuvad täide minema! Päris tõsiselt! Tehke proovi! Unistage
järgmiseks aastaks suurelt ette, ja oodake – uskuge, järgmise
aasta lõpus tabavad teid üllatused ja imed, sest märkate, et kõik
uskumatu ongi teosk saanud.
Elu
kohta ju öeldakse, et unista, küsi, usu, tegutse ja saa!
Nüüd
aga unistama!
Kui sa soovid mind või kedagi teist aidata, siis saad seda teha järgmiselt:
Konto Swedbankis: EE502200221070402721
Konto omanik: MTÜ Teehead
Selgitusse kirjutada: annetus
Päikest, armastust ja edu soovides,
Toomas Reisalu
reisalu@hotmail.com