KUUES OSA - Räägime ausalt unistamisest!

Nii, kuidas teie 2018. aasta möödus? Mina ei täitnud mitte ühtegi enda suurematest eesmärkidest, mis endale aasta alguses seadsin ... Võimalik, et ma küll tahtsin palju, aga ise ka ei uskunud, et need täituvad ja nii nad läksidki lihtsalt niisama alla vett nagu öeldakse.

Kogu pika jõuluperioodi olen pead vaevanud küsimusega, millised on minu 2019. aasta unistused ja et mida sellelt aastalt soovin. Mitmel korral olen paberilehe ette võtnud, pliiatsi kätte haaranud ja proovinud neid unistusi ja eesmärke kirja panna.

Ja teate mis?

See paberileht on ikka veel tühi! Mul nagu polegi enam unistusi või ei oska ma unistada või ei julge ma unistada. No igal juhul on paberileht tühi ja ma ei teagi, mida oma eluga peale hakata.

Ja ometi, kui minu elu vaadata, siis minul just peakski kõige enam siin maailmas unistusi ja eesmärke olema, sest mul pole mitte midagi, kõik on sõna otseses mõttes perses ja seega nagu oleks, mida tahta ja mille poole püüelda.

Mul pole tervist, mul pole suhet juba ma ei teagi, mis ajast, mul pole vara, mul pole raha, et oma terviseuuringuid ja tervisega seotud kulutusigi katta, mul pole enam mainet, sest see on midagi, mida on viimase aasta jooksul ebaõiglaste valedega põrmustanud nii teatud ajakirjanikud kui ka minu jaoks suvalised inimesed ....

Teate, mis kõige hullem minu elus on?

Ma käisin viimati üleni dušši all ennast pesemas 2015. aasta augustikuus Pärnu haiglas olles! Kui seal olin, siis oli just pesemisajal mul tervis hea ja hooldustöötajatel piisavalt aega, et minuga tegeleda. Kõik muud korrad, kui olen vahepeal haiglas olnud, pole olnud kas hooldustöötajatel aega minuga tegeleda või on minu tervis mind pesemise aegadel alt vedanud. Kuna haiglates on hooldustöötajaid vähe, aga tööd on neil topelt palju, siis juhtub tihti, et kui nad ei saa patsiendiga teatud kindlal kellaajal tegeleda, siis nad ei tegelegi. Neil on reeglid sellised, iga asja jaoks on teatud kellaajad ja kuupäevad! Kui sa ei suuda nende reeglitega ühte sammu pidada, siis oled rongist igas mõttes maas.

Ühesõnaga pole mul mitte midagi!

No!? Kas mu elu pole masendav?

Ja ometi on minu paberileht tühi! Kas see vihjab sellele, et ma ei julge unistada, sest tean, et miski nii ehk naa täide ei lähe, või on asi selles, et olen harjunud kõige selle halvaga, mis mul on ja mille keskel elan ning ei tahagi midagi enamat. Inimene ju harjub kõigega – isegi kõige hullema eluga harjub inimene ära!

Positiivne on see, et ma pole nukrutsenud, vaid iga päev tegutsenud. Igal hommikul võtsin peale ärkamist pintsli kätte ja hakkasin maalima – ja nii hilise õhtutunnini ning iga päev. Nii ka nädalavahetustel!

Kui vaatama hakata, siis oli möödunud aasta iseenesest tegus. Kokku toimus mul 6 suuremat isikunäitust, mõned minu maalid osalesid kolmel suuremal näitusel koos teiste kunstnike teostega.

Samuti osalesin 5 maaliga USA-s toimunud maalikonkursil, kus osales üle maailma kokku ligikaudu 1300 kunstnikku umbes 6000 maaliga. USA konkurss oli selles suhtes tähiseks, et see oli kulukas projekt, kuid ma suutsin oma sihikindlusega selleks vajaliku eelarve kokku saada.

Tähiseks võib sedagi pidada, et ühelt minu isikunäituselt varastati üks maal. See näitab, et inimesed võivad mind mõnitada tuhande erineva sõna ja väljendiga, aga mingisugusel kummalisel põhjusel on minu maalides midagi, mis sunnib neid isegi varastama.

Mnjaa!

Aga minu peas kummitab siiski juba järgmine – 2019. aasta! Mida ma sellelt aastalt ootan või tahan? Milliste unistuste täitumist soovin? Kas mul on üldse uueks aastaks mõni unistus või eesmärk, või kulgen taas lihtsalt niisama sihitult tegutsedes läbi aasta?

Mõni päev on veel uue aastani ja otsustasin, et selle aja kulutan just sellele, et välja mõelda need tõelised unistused, mida soovida ja mille täitumist oodata. Ja kui ma sellega hakkama ei saa, siis vähemalt tahan nende paari päeva jooksul endas taas unistamise ellu äratada

Nüüd küsin teie käest! Kuidas teie unistuste ja eesmärkidega on ...? Kuidas selle aasta eesmärgid ja unistused täitusid ja kas olete juba järgmise aasta peale mõelnud? Kui pole, siis on teilgi aeg aeg maha võtta ja iseendasse süüvida!

Selge on see, et ilma unistuste ja eesmärkideta elu on tühi! Seda näen enda möödunud aasta pealt, mil ma küll omast arust tegin palju, aga ilma igasuguse selge eesmärgita.

Samas, kui nii võtma hakata, siis on unistamine iseenesest väga meeldiv ja tore tegevus. Järelikult pole mitte midagi kaotada, kui sellele oma aega kulutada. Ja teate, mis kõige tähtsam on ...? Unistused kipuvad täide minema! Päris tõsiselt! Tehke proovi! Unistage järgmiseks aastaks suurelt ette, ja oodake – uskuge, järgmise aasta lõpus tabavad teid üllatused ja imed, sest märkate, et kõik uskumatu ongi teosk saanud.

Elu kohta ju öeldakse, et unista, küsi, usu, tegutse ja saa!

Nüüd aga unistama!

Kui sa soovid mind või kedagi teist aidata, siis saad seda teha järgmiselt:

Konto Swedbankis: EE502200221070402721

Konto omanik: MTÜ Teehead

Selgitusse kirjutada: annetus

Päikest, armastust ja edu soovides,

Toomas Reisalu

reisalu@hotmail.com

LÕVIKUNINGAS

Maal on maalitud lõuendile mõõtudega 70 cm laiust ja 90 cm kõrgust, maalitud akrüülvärvidega, teose maalimiseks on kaustatud maalilabidat.

HIND 1000 eurot.

Hind sisaldab käibemaksu ja vajadusel saab ka arve.

Maal sobib riputamiseks igasse ruumi.

Maal peaks olema ostjale kogu aeg nähtavas kohas, sest maali sõnum kinnitab talle kogu aeg ühte: sa ei tohi kunagi lõpetada, lõpetavad ja loobuvad ainult kaotajad. Võitjad lähevad sihikindlalt kõigi oma tegudega enda eesmärkide poole ja võidavad, ja nad võidavad ainult selle pärast, et teised, kes samuti samal teel liikusid, loobusid ja kaotasid.

Päikest, armastust ja edu soovides,

Toomas Reisalu

58 316 876

reisalu@hotmail.com

VIIES OSA - Ära ole erakordne, vaid ela erakordset elu!

Teate, täna oli eriline päev – täna oli esimene advent. Inimesed jagasid facebookis advenditervitusi. Mina käisin üle pika aja tänaval, koos saatjaga ikka, nägin inimesi, tervitasin neid, käisin kohvikus, kus jõin oma tavapärase cappuccino ja sõin ühe vorsti võileiva ... ja soovisin kohviku töölistele ilusat adventi!

Kuid, kuid ...?

Ma käisin ka mujal, aga seal ei soovinud ma mitte kellelegi ilusat advendiaega.

See panigi mind mõtlema.

Mõtlesin kodus olles, et me kõik tunneme ennast erilisena, sest olgem ausad, me olemegi seda, meie geenikombinatsioon on eriline ja ainulaadne. Täpselt nii oli ja on ka minuga, kuid alates tänasest päevast ma muudan ennast, minu põhimõte saab edaspidi olema järgmine: ära tunne ennast erilisena, vaid ole teiste vastu eriline!

Kohe seletan teile täpsemalt, mida silmas pean!

Näiteks, kui ma küsin kelleltki või kui sama on minult küsitud, et „kuidas elu läheb?”, siis vastatakse tavaliselt, (ja ma ise olen sama teinud!), et „kõik on korras”, „kõik on ok”, „elu läheb nagu tavaliselt!”.

Kui selline vastus küsimusele saada, siis see peaks meid tähelepanelikumaks tegema.

Kas teate miks?

Enne, kui mõttearendusega edasi lähen, küsin uue küsimuse: kui mitu korda te olete selliseid vastuseid kuulnud?

Vastus on ilmselt, et miljoneid kordi ja miljonitelt inimestelt!

Kas olete te sama küsimust küsides kelleltki saanud vastuseks, et „nende elu läheb suurepäraselt!”, et „nende elus on kõik kõige paremas korras!” või „et asjad on nende elus paremad, kui kunagi varem!”?

Kas te ei näe nendes vastustes suuri erinevusi?

Mind huvitab, kas kõik need inimesed, kes selliseid vastuseid jagavad, tõepoolest elavad sellist keskmist ja muutumatut elu nagu nad väidavad, või ei julge nad tunnistada, et neil tõepoolest läheb suurepäraselt, või on nad tüdinenud elamisest ja nad lihtsalt tõdevad, et neil läheb kuidagi keskmiselt” nagu „alati”!

Keskmine on selline ohtlik koht, keskmine eluhoiak on samuti ohtlik ... ja seda mitmel põhjusel.

Nüüd jõuamegi selle õige vastuseni!

Mõelge sellele ... kui kindel ja turvaline on keskmine abielu?

Või keskmine sissetulek

Keskmine tervis?

Keskmine toode?

Keskmine lapsevanem?

Kui te tõesti mõtlete kõigele sellistele keskmistele, kas te soovitaksite selliseid keskmisi suhteid, keskmisi tooteid kellelegi teisele, või teine küsimus, kas te tahaksite endale selliseid keskmisi suhteid ja tooteid ...?

Nii, nüüd küsimus, kes selliseid keskmisi asju üldse reklaamiks?

Kujutage nüüd ette, et ütlete kellelegi, kellega olete tutvunud, et te ei saa lubada talle midagi enamat kui ainult keskmine suhe kõigis elu aspektides. Mis te arvate, kas see inimene sooviks teiega mingisuguselgi moel edasi suhelda? No oletame, kas siis sõbrana, tuttavana või kallimana!

Ma usun, et see inimene, kellele te sellist keskmist suhet pakute, ei soovi teiega mitte mingisugusel viisil enam kokku puutuda, sest ta näeb, et see suhe ei vii mitte kusagile ei tutvuse, sõpruse ega ka armastusena.

Sest nagu me teame, siis me otsime armastuses, sõpruses, tutvuses ja ka igasuguses muus partnerluses (näiteks ärisuhetes) midagi, mis on erakorraline.

Järelikult peakski iga inimese elu eesmärk olema igas valdkonnas sõna – ERAKORRALINE!

Kas te tahaksite olla „keskmiselt armunud” või „oleksite armunud pigem erakorraliselt”? Ma usun, et ikka erakorraliselt! On ju nii!

Nüüd võtke kätte ja hakake erakorralist elu elama! Programmeerige enda sisemus ümber! Kui te näete, et ütlete kellelegi, et teie elus on asjad lihtsalt „OK” teie tööga, kodus, elus ... siis võtke seda kui indikaatorit, mis sunnib teid oma ellusuhtumist ümber vaatama ja ennast muutma.

Te kõik, kes te antud lugu loete, olete millekski enamaks võimelised! Mina isegi olen millekski enamaks võimeline!

Ja uskuge, just tänasel erilisel päeval – täna oli eriline esimene advent! – ma mõistsin seda, kui tavaliselt olen ma oma elu elanud ja kui tavaliselt olen ma kõigisse ja kõigesse suhtunud.

Kuid alates tänasest muudan ma ennast eriliseks selles suhtes, et ma suunan oma erilisuse teistele, hakkan neile rohkem tähelepanu pöörame, hakkan näitama seda, kui erilised nad minu elus on (nii inimesed kui ka muud aspektid minu elus).

Ja ma usun, et kui ma seda kõike teen, siis muutub minu elu igaveseks, ja kui teie seda teete, siis muutub ka teie elu igaveseks.

Meie sissetulek, meie puhkus, meie suhted, meie vaimsus, meie tervis ... ja meie õnn muutuvad erakorralisteks. Me ise muutume erakorralisteks, sest me oleme ju erakorralist elu väärt! Meie kõik! Nii sina kui ka mina.

Uskuge, me ei saa mitte kunagi olla õnnelikud, kui me ei ela oma elu täisvõimsusel ja kui me ei kasuta oma isiklikku potentsiaali täielikult ära.

Nüüd on aeg seda teha, enda elu muuta!

Kas teie olete selleks imeliseks ja erakordseks seikluseks valmis?

Mina igal juhul olen ja juba sisemiselt tunnen, kuidas ma puhken õnnest ja rõõmust õitsele nagu kevadises päikesepaistes suplev lilleõis.

Kui sa soovid mind või kedagi teist aidata, siis saad seda teha järgmiselt:

Konto Swedbankis: EE502200221070402721

Konto omanik: MTÜ Teehead

Selgitusse kirjutada: annetus

Päikest, armastust ja edu soovides,

Toomas Reisalu

reisalu@hotmail.com

58 316 876