KUUES OSA - Räägime ausalt unistamisest!

Nii, kuidas teie 2018. aasta möödus? Mina ei täitnud mitte ühtegi enda suurematest eesmärkidest, mis endale aasta alguses seadsin ... Võimalik, et ma küll tahtsin palju, aga ise ka ei uskunud, et need täituvad ja nii nad läksidki lihtsalt niisama alla vett nagu öeldakse.

Kogu pika jõuluperioodi olen pead vaevanud küsimusega, millised on minu 2019. aasta unistused ja et mida sellelt aastalt soovin. Mitmel korral olen paberilehe ette võtnud, pliiatsi kätte haaranud ja proovinud neid unistusi ja eesmärke kirja panna.

Ja teate mis?

See paberileht on ikka veel tühi! Mul nagu polegi enam unistusi või ei oska ma unistada või ei julge ma unistada. No igal juhul on paberileht tühi ja ma ei teagi, mida oma eluga peale hakata.

Ja ometi, kui minu elu vaadata, siis minul just peakski kõige enam siin maailmas unistusi ja eesmärke olema, sest mul pole mitte midagi, kõik on sõna otseses mõttes perses ja seega nagu oleks, mida tahta ja mille poole püüelda.

Mul pole tervist, mul pole suhet juba ma ei teagi, mis ajast, mul pole vara, mul pole raha, et oma terviseuuringuid ja tervisega seotud kulutusigi katta, mul pole enam mainet, sest see on midagi, mida on viimase aasta jooksul ebaõiglaste valedega põrmustanud nii teatud ajakirjanikud kui ka minu jaoks suvalised inimesed ....

Teate, mis kõige hullem minu elus on?

Ma käisin viimati üleni dušši all ennast pesemas 2015. aasta augustikuus Pärnu haiglas olles! Kui seal olin, siis oli just pesemisajal mul tervis hea ja hooldustöötajatel piisavalt aega, et minuga tegeleda. Kõik muud korrad, kui olen vahepeal haiglas olnud, pole olnud kas hooldustöötajatel aega minuga tegeleda või on minu tervis mind pesemise aegadel alt vedanud. Kuna haiglates on hooldustöötajaid vähe, aga tööd on neil topelt palju, siis juhtub tihti, et kui nad ei saa patsiendiga teatud kindlal kellaajal tegeleda, siis nad ei tegelegi. Neil on reeglid sellised, iga asja jaoks on teatud kellaajad ja kuupäevad! Kui sa ei suuda nende reeglitega ühte sammu pidada, siis oled rongist igas mõttes maas.

Ühesõnaga pole mul mitte midagi!

No!? Kas mu elu pole masendav?

Ja ometi on minu paberileht tühi! Kas see vihjab sellele, et ma ei julge unistada, sest tean, et miski nii ehk naa täide ei lähe, või on asi selles, et olen harjunud kõige selle halvaga, mis mul on ja mille keskel elan ning ei tahagi midagi enamat. Inimene ju harjub kõigega – isegi kõige hullema eluga harjub inimene ära!

Positiivne on see, et ma pole nukrutsenud, vaid iga päev tegutsenud. Igal hommikul võtsin peale ärkamist pintsli kätte ja hakkasin maalima – ja nii hilise õhtutunnini ning iga päev. Nii ka nädalavahetustel!

Kui vaatama hakata, siis oli möödunud aasta iseenesest tegus. Kokku toimus mul 6 suuremat isikunäitust, mõned minu maalid osalesid kolmel suuremal näitusel koos teiste kunstnike teostega.

Samuti osalesin 5 maaliga USA-s toimunud maalikonkursil, kus osales üle maailma kokku ligikaudu 1300 kunstnikku umbes 6000 maaliga. USA konkurss oli selles suhtes tähiseks, et see oli kulukas projekt, kuid ma suutsin oma sihikindlusega selleks vajaliku eelarve kokku saada.

Tähiseks võib sedagi pidada, et ühelt minu isikunäituselt varastati üks maal. See näitab, et inimesed võivad mind mõnitada tuhande erineva sõna ja väljendiga, aga mingisugusel kummalisel põhjusel on minu maalides midagi, mis sunnib neid isegi varastama.

Mnjaa!

Aga minu peas kummitab siiski juba järgmine – 2019. aasta! Mida ma sellelt aastalt ootan või tahan? Milliste unistuste täitumist soovin? Kas mul on üldse uueks aastaks mõni unistus või eesmärk, või kulgen taas lihtsalt niisama sihitult tegutsedes läbi aasta?

Mõni päev on veel uue aastani ja otsustasin, et selle aja kulutan just sellele, et välja mõelda need tõelised unistused, mida soovida ja mille täitumist oodata. Ja kui ma sellega hakkama ei saa, siis vähemalt tahan nende paari päeva jooksul endas taas unistamise ellu äratada

Nüüd küsin teie käest! Kuidas teie unistuste ja eesmärkidega on ...? Kuidas selle aasta eesmärgid ja unistused täitusid ja kas olete juba järgmise aasta peale mõelnud? Kui pole, siis on teilgi aeg aeg maha võtta ja iseendasse süüvida!

Selge on see, et ilma unistuste ja eesmärkideta elu on tühi! Seda näen enda möödunud aasta pealt, mil ma küll omast arust tegin palju, aga ilma igasuguse selge eesmärgita.

Samas, kui nii võtma hakata, siis on unistamine iseenesest väga meeldiv ja tore tegevus. Järelikult pole mitte midagi kaotada, kui sellele oma aega kulutada. Ja teate, mis kõige tähtsam on ...? Unistused kipuvad täide minema! Päris tõsiselt! Tehke proovi! Unistage järgmiseks aastaks suurelt ette, ja oodake – uskuge, järgmise aasta lõpus tabavad teid üllatused ja imed, sest märkate, et kõik uskumatu ongi teosk saanud.

Elu kohta ju öeldakse, et unista, küsi, usu, tegutse ja saa!

Nüüd aga unistama!

Kui sa soovid mind või kedagi teist aidata, siis saad seda teha järgmiselt:

Konto Swedbankis: EE502200221070402721

Konto omanik: MTÜ Teehead

Selgitusse kirjutada: annetus

Päikest, armastust ja edu soovides,

Toomas Reisalu

reisalu@hotmail.com