Kui soovid antud lugu lugemise asemel kuulata, siis on selleks olemas link siin:
Siin fotol olen ma oma elu esimese maaliga (maali nimi "Kübaraga naine"), mis ma tegin 2017. aasta märtsikuus ja ühe oma viimase maaliga ("Eestimaa ingel"). On ju arengut näha?
Kõik
tahavad olla õnnelikud, rõõmsad, edukad, särada ja õitseda –
need märksõnad käivad kõigi inimeste unistustest iga päev
vähemalt korra läbi.Mis
põhjusel on siis nii vähe õnnelikke ja rõõmsaid inimesi?Kas
tuleneb see hirmust? On see leppimine sellega, mis tegelikult on?
Unistamine
on hea ja kasulik, aga kui ainult voodil pikutada ja unistada, siis
ei juhtu midagi. Võtke unistamist, kui maja ehitamist. Alguses
unistate oma unelmate majast, siis teete ta fantaasiates valmis,
hiljem annate oma unistusest teada arhidektile, kes teie unistuse
paberile joonistab ja peale seda hakkavad tööle ehitajad, kes teie
unistuse lõpuks teoks teevad.
Just
nii see käibki! Et alguses unistad ja hiljem tegutsed selleks, et
see ellu viia. Aga niisama ei juhtu mitte midagi!
Nagu
öeldakse: „Magavale kassile ei jookse hiir suhu!” Ja see on
tõsi.
Täpselt
samamoodi on rõõmu, õnne ja kõigi muude positiivsete nähtustega
siin maailmas. Selleks, et olla õnnelik, tuleb ennast õnnelikuna
tunda. Sest olgem ausad, õnnelik, rõõmus, positiivne ja
optimistlik saab alati olla – need ei nõua raha, nad on tasuta.
Ainus asi, mida tuleb teha, on see, et me keskendume neile ja viime
ennast just õnne, rõõmu, optimismi ja positiivsuse lainele.
Seda
on lihtne rääkida, sest päriselu korrigeerib kõike.
Minugi
päevad möödusid mitu aastat unistades, aga kui oli vaja tegusid
tegema hakata, siis leidsin tuhat põhjust voodil edasi lesimiseks:
küll oli mul halb olla või siis valutas kusagilt.
Tegelikult
tuleb kõigest üle olla ja kohe tegutseda, kui pähe kerkib mõni
geniaalne idee või unistus.
Teadlasedki
on tõestanud, et kui inimene lesib voodil ja talle tuleb hea idee
või mõte, siis peab ta otsekohe tõusma ja tegema midagi oma idee
või mõtte ellu viimiseks. Kui inimene lähema kahe minuti jooksul
voodilt ei tõuse ja oma mõtte, idee või unistuse teostamiseks
midagi ära ei tee, siis jääbki see tegemata ja nii surebki
järjekordselt mõni hea idee, unistus või mõte. Ja nii juhtub see
iga päev miljoneid kordi.
Et
täpsemalt aru saada minust, siis pean natukene rääkima oma
igapäevaelust.
Kui
aus olla, siis on mul ainult kaks seisundit: mul on kas hea olla või
on mul halb olla (veresuhkur kõigub, vererõhk langeb – tihtipeale
eluohtlikult madalale –, ma oksendan või juhtub midagi muud).
Varem oli minu elu lihtne: kui mul oli halb olla, siis läksin
voodisse kõhuli, oigasin ja ootasin, kuniks mul hakkab parem ning
kui see aeg tuli, siis pikutasin voodis edasi ja toibusin oma halvast
perioodist. Ma unistasin sellest, kuidas mul on kõik korras ja mul
on kogu aeg hea olla. Aga sellele ma ei mõelnud, et kui mul on juba
hea olla, siis ongi ju kõik korras!
Tegelikult
oleks ma pidanud otsekohe tõusma ja tegutsema hakkama, kui tundsin,
et minu olemine läheb paremaks, ja tundma ennast hästi, rõõmsana,
õnnelikuna. Mina ei tõusnud, vaid haletsesin iseennast ja enda
mõtetes nimetasin ma seda toibumiseks halvast perioodist.
Enam
ma seda viga ei tee. Kui mul on halb olla, siis ei saa ma sinna
midagi parata ja mul tulebki pikali olla ning oodata, kuniks minu
tervis läheb paremaks. Kuid nii, kui see juhtub, hakkan ma
tegutsema. Tegutsen ka sellepärast, et ma ei tea mitte kunagi, kuna
mul võib uuesti halb hakata. Minu päevad on selles suhtes erinevad:
mõnikord vaheldub hea ja halb periood kahe tunniste vahedega,
mõnikord on mul pool päeva jutti hea või halb olla. Seega kasutan
ma oma head aega nii kasulikult kui vähegi võimalik.
Viimaste
kuude jooksul pole ma enam teinud seda viga, et pikutan voodis edasi
ja mõtlen, et toibun, vaid ma tegutsen. Ma kas maalin, kirjutan,
loen või surfan internetis.
Eriti
palju olen viimaste kuude jooksul maalinud. See oli miskit, mida
mulle on aastaid soovitatud, sest see pidavat viima mõtted
positiivsele lainele. Ma olen kogu aeg mõelnud, et homme teen selle
ära: muretsen endale maalimisasjad ja hakkangi maalima. Kuid see
homme venis umbes aastaseks perioodiks.
Märtsikuus,
mil tulin taas haiglast, võtsin ennast kätte, ostsin oma elu
esimesed akrüülvärvid ja hakkasingi maalima. Ma viskasin oma
hirmud, et ehk ei oska ma maalida või et minu maalid ei meeldi
kellelegi või et ma teen oma idee teoks homme, kõik nurka ja tegin
enda mõtte teoks.
Paar
nädalat hiljem ostsin aga juba oma elu esimesed õlivärvid ja olen
nendega valmis maalinud ka oma elu esimesed teosed. Kui aus olla,
siis olen oma töödega rahul. Olgugi, et ma pole professionaalne
kunstnik, ma pole maalimist õppinud ja ilmselt ei meeldi ka minu
tööd paljudele inimestele, siis see polegi minu jaoks oluline. Minu
jaoks on tähtis see, et võtsin ennast kätte, ületasin end ja
hakkasin tegema seda, mida olen endale pikalt lubanud. Samuti meeldib
mulle see tunne, mida maalimine pakub: ma unustan ennast maalides;
kogu igapäevastress, mida varem tundsin, lihtsalt kaob; kõik minu
tervisehädad, mis mul on, kaovad samuti minu meeltest, kui pintsliga
lõuendile värve laotan.
Minu
soovitus ongi lihtne: kui teil tekkib idee, siis hakake otsekohe
selle elluviimise suunas tegutsema ja te tunnete, kuidas teie hing
täitub positiivse energiaga. Te tunnete sedagi, et kuigi olete juba
väsinud, siis iga liigutus, mis te oma mõtte elluviimiseks teete,
täidab teid lisaenergiaga ja imestate lõpuks isegi selle üle, et
kust kohast see energia tuleb. Samuti hakkate märkama, et te suudate
iga päev palju rohkem asju korda saata, kui seda varem tegite.
Paraku
on nii, et paljud kulutavad iga päev suure osa oma ajast sellele, et
kurdavad, kuidas neil pole aega, energiat või tuju midagi teha. Kui
nad selle kurtmise ja hädaldamise asemel tegutseksid, siis näeksid
nad isegi, kuidas neil tekkib järsku palju vaba aega ning nende
asjad laabuvad nagu iseenesest ja saavad valmis. Ning mis peamine,
neil jääb palju aega ka oma hobidega tegelemiseks.
Teine
asi, mida soovitan, on see, et olge rõõmsad, positiivsed ja
optimistlikud, sest elu on liiga lühikene selleks, et nukrutseda ja
olla see, kes te tegelikult olla ei taha. Kui te ikka julgete
vähemalt korra päeva jooksul unistada õnnelikust, rõõmsast ja
positiivsest elust, siis uskuge, see ongi see, mida te tegelikult
tahate. Lihtsalt olge enesekindlamad ja olgegi sellised.
Ärge
mõelge nii, et heakene küll, täna olen nukker ja masenduses, aga
homme alustan päeva rõõmsa ja õnnelikuna. Olge seda otsekohe,
sest see on tasuta. Te ei pea tegema selleks mitte midagi muud, kui
lihtsalt olema õnnelik, rõõmus või optimistlik ja te näete
isegi, kuidas õnn, rõõm ja optimism teie ellu üha juurde tulevad.
Egas
midagi, minge nüüd peegli ette, naeratage ja vaadake, kui kauniks
te muutute. Ja seda tasuta! Ja kõigest mõne sekundiga.
Kolmandaks
soovitan teil kõigil tegeleda oma hobidega. Kui tunnete, et teil
pole selleks aega, siis leidke see aeg. Minge jooksma, jalutama,
tantsima, maalima, mõnda muusikariista õppima või hakake laulma.
Vahet pole, mis te teete, aga kui te tunnete, et see teeb teie tuju
paremaks ja rõõmsamaks, siis tehke seda.
Kõige
tähtsam on alustamine ja oma hirmude ületamine. Minulgi kulus oma
esimeste akrüül- ja õlivärvide ostmisele idee saamisest umbes
poolteist aastat. Aga ma oleks pidanud seda otsekohe tegema, kui
minusse see mõte süstiti ... Teile soovitan sama: kui teil tekkib
idee, et te võiksite laulma hakata, siis alustage sellega otsekohe.
Teil pole mõtet karta seda, et ehk ei oska te laulda. See pole
oluline! Tähtis on see, et te teete just seda, mis teile meeldib –
laulate. Tulemus, ehk geniaalne lauluhääl, see tuleb hiljem, alles
peale seda, kui te olete vähemalt pool aastat igal õhtul laulnud.
Öeldakse, et edu ja geniaalsus on suure töö tulemus. Lihtsamalt
öeldes on edu valem lihtne: 1 protsent annet ja 99 protsenti rasket
tööd iseenda ja oma andega. Edu ja geniaalsus on protsessid, mis
kestavad kogu elu. See ei ole päris nii, et kui võtate täna
pintsli kätte, siis homme olete juba sama geniaalsed nagu Leonardo
Da Vinci või mõni muu ajalooliselt tähtis kunstnik.
Minagi
ei osanud märtsikuus maalida, aga pooleaastase harjutamise tulemusel
on minu teostes juba midagi, mis mulle endalegi meeldib. Ja kunstnik
Aapo Pukk ütles mulle alles mõned nädalad tagasi, et maalin
portreesid Eesti Kunstiakadeemia tudengitega võrreldes hindele viis.
See on päris hea tulemus!
Egas
midagi, nüüd varuge endale vaba aega ja alustage just sellega, mis
teile tõeliselt meeldib – mõne oma hobi harrastaisega!
Minu
tänane raamatusoovitus on John Coatesi teos „Kui koerast saab
hunt”, mis räägib sellest, mis toimub börsil kaupleja kehas
hetkel, kui ta teeb äreval turul ostu- ja müügitehinguid. Raamat
kirjeldab pisidetailideni seda, kuidas emotsioonid vallandavad
inimese kehas hormoonid, mis panevad meid mõnikord tegema asju, mida
me isegi ei taha: tundma hirmu, ärevust, rõõmu, optimismi.
Lihtsustatult tõestab teos seda, kuidas hormoonid muudavad inimest
ja tema keha toimimist. Hormoone vallandavad organismis aga just
emotsioonid! Seega on oluline vaadata, kuidas ja millele me mõtleme
– igas hetkes.
Kui sa soovid mind või kedagi teist aidata, siis saad seda teha järgmiselt:
Konto Swedbankis: EE502200221070402721
Konto omanik: MTÜ Teehead
Selgitusse kirjutada: annetus
Päikest, armastust ja edu soovides,
Toomas Reisalu
reisalu@hotmail.com
58 316 876
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar